Laulmine
Laulmine on häälega muusikaliste helide moodustamine, mis harilikult on sõnadega. Laulmine on ka helitööst laulja partii esitamine.
Laulmisstiilid muutusid, kuid Itaalia laulukool, mida nimetatakse bel cantoks (“kaunis laul”) jäi samaks Monteverdi ajast Rossinini. Bel canto häälekooli peamine omadus on hääle toomine ette ja resonantsi koondamine ninaõõntesse, et tekitada kerget, kaunistusterohket efekti.
20. sajandil on laulmises toimunud kaks põhilist muutust:
- verismo ehk realistlik stiil
Selle viis täiuseni Enrico Caruso (1872–1921). 19. ja 20. sajandi vahetusel hakkasid ooperi heliloojad, eriti itaallased nagu Pietro Mascagni ja Giacomo Puccini, kirjutama kaasaegsema realistlikuma sisuga oopereid, mille esitamiseks traditsiooniline kunstipärane bel canto vokaalstiil ei sobinud.
- elektroonilise võimenduse leiutamine
1920. aastateni ei erinenud klassikaline ja rahvalik laulmine teineteisest kuigi palju. Kui poplauljad hakkasid mikrofoni kasutama, kujunesid uued laulmisstiilid. Nüüd polnud vaja häält enam ettepoole suunata nagu varem. Kuna helitehnikuil on kergem võimendada vaikset häält, hakati raadio algaegadel eelistama kerge intiimse häälega lauljaid.