Klaver
Klaver on klahvpill. Klaver erineb klavessiinist selle poolest, et klaveril tekitatakse heli vildiga kaetud haamrikestega, mis klahvide allavajutamisel löövad vastu metallist keeli, pannes need võnkuma. Helilained kanduvad klaveri kõlakasti seinteni, mis neid võimendavad.
Lääne muusikas kasutatakse klaverit laialdaselt sooloesinemiseks ja teiste pillide või laulu saateks. See on väga populaarne abivahend ka heliloojatele, koorijuhtidele ja muusikaõpetajatele. Kuigi klaver on raskesti teisaldatav ja tihti kõrge ostuhinnaga, on klaveri mitmekülgsus muutnud selle üheks kõige tavalisemaks muusikainstrumendiks.
Tänapäevaseid klavereid on kahes põhitüübis: tiibklaver ja pianiino.
Pianiino on kompaktne, sest selle kõlakast ja keeled asuvad vertikaalselt, kusjuures klaviatuur asub keelte suhtes keskel ja haamrikesed löövad keeli horisontaalselt. Pianiino klaviatuur ulatub tavaliselt neljanda oktaavi a(la)-ni. Kui pianiino klaviatuur ulatub viienda oktaavi do-ni nagu tiibklavereil, nimetatakse seda kontsertpianiinoks.
Tiibklaveril on kõlakast ja keeled horisontaalses asendis ja keeled suunduvad klaviatuurist eemale. Tiibklaveri nimetus tulenebki tema tiivakujulisest kõlakastist. Üks märkimisväärne eelis pianiino ees on tiibklaveril aga see, et kõigil tiibklaveritel on spetsiaalne korduse kang, mis puudub pianiinodel. See korduse kang, igale klahvile oma, püüab haamrikese keele lähedal sellel ajal, kui klahvi mängitakse korduvalt ja kiiresti. Sellises olekus, kui haamrike “puhkab” kangil, saab pianist mängida korduvaid noote, staccatot ja trillereidmärksa kiiremini ja täpsemalt kui see on võimalik pianiinol.
Klaverimängijat nimetatakse pianistiks.