Mihkel Lüdig
Mihkel Lüdig sündis 9. mail 1880. aastal Pärnumaal, Reiu vallas, Noka talus vaese metsavahi 7-nda lapsena. Pere oli arvukas ja pärast teda sündis veel 11 õde-venda, nii et kokku oli 18 last.
Lüdigi vanemad olid väga muusikalembesed, tihti musitseeriti pereorkestriga ja Lüdig on meenutanud, et isamajas oli alaliselt kolm muusikariista: orel, flööt ja viiul. Vahel ilmusid orkestrisse ka vaskpuhkpillid, nagu trompet, alt ja tenor.
Orelimängu õppis noor Mihkel emalt, kes koduorelil oskas peast mitmeid koraale ja koorilaule mängida. Tihti musitseeriti sõpradega nii enda lõbuks, kui külaliste auks.
Andekat poissi märkas Pärnust külla saabunud õllevabriku omanik Franz Jakob, kes ise oli samuti õppinud muusikat. Tema võttis poisi eest hoolitsemise enda kanda. Järgnevatel aastatel õppis Mihkel Pärnu elementaarkoolis. Muusikaõpingud klaveri, oreli, harmoonia ja teooria alal toimusid Pärnu Nikolai koguduse organisti Max Petersi juures. Ühtlasi pakkus Peters talle noore orelimängijana laste jumalateenistustel ennast asendada.
Peters oli muusikahariduse saanud Saksamaal ning tegutses Pärnus nii organisti, pianisti kui ka koorijuhina. Peagi kutsuti Peters tööle Moskvasse Saksa koguduse organistina ning hiljem sai ta töökoha ka oreliklassi õppejõuna Moskva konservatooriumis.
Lüdig, kes pidas Petersit oma suureks eeskujuks, otsustas enda tuleviku siduda muusikaõpingutega Moskvas. Kindlasti oli noorel mehel, kes otsustas oma muusikaõpinguid jätkata ka veidi õnne, kuna Pärnu linnaisad eesotsas tollase Pärnu linnapea Oskar Brackmanniga lubasid igati toetada tema õpinguid. Nii sattuski noor Lüdig 1897. aastal Moskvasse Max Petersi juurde, kus peale ettemängimist ja muusikaliste katsete sooritamist konservatooriumi direktorile Safonovile, sai rõõmusõnumi, et on stipendiaadina vastu võetud.
Peagi tuli aga leida uus õpetaja, kuna tema oreliõppejõud raskelt haigestus ja oreliklass suleti. Siis tuli saatus jälle appi, kuna tema sõber Peters pakkus oma abi, saates kirja Peterburi Konservatooriumi professorile Louis Homiliusele. Nii juhtuski, et peale ettemängimist Peterburis, tutvustas professor Homilius Lüdigit konservatooriumi direktorile A. R. Berhardile, kes ise oli samuti Tallinnast pärit. Küsinud õpilase päritolu kohta ja kuuldes, et ta on eestlane, laabus kõik järgnev sujuvalt ning Lüdig oligi Peterburi konservatooriumisse stipendiaadina vastu võetud detsembris 1897. aastal.
Sellega oli suur mure murtud ning edasi tuli hakata mõtlema, kus elama hakata. Siin tulid appi jälle tuttavad ja sõbrad. Lüdig oma raamatus „Mälestused“ meenutab: „Millest ma enda kogu õppimise aja elatasin, sellele ei oska isegi vastata. Mul oli üks vana uurilogu, kuidagi oskasin selle kahe rubla eest ära müüa, kuid saadud rahast pidin ohverdama konservatooriumile 1 rbl 20 kop õpilaste toetuskassasse. Ostsin endale päevas naela rukkileiba ja ühe soolakurgi – kokku 3 kop. See oli minu lõuna. Kaupmees Bergmanni juures, kus ajutiselt sain öömaja, sain õhtuti klaasi teed ja ka mõne võileiva, mille ta oma osast ohverdas. Sain esimest korda elus nälga tundma. Konservatooriumis tuli kõvasti tööd teha, mis tühja kõhuga mitte kerge ei olnud. Organism nõrgenes, vahel minestasin oreli taga, kuid paar klaasi külma vett aitasid jälle edasi…“.
Konservatooriumiaastatel Peterburis õppis Lüdig teooriat ja kompositsiooni Nikolai Rimski-Korsakovi, Nikolai Solovjovi ja Aleksandr Glazunovi ning klaverit Franz von Czerny juures. Kõiki neid õppejõudusid hindas ta väga kõrgelt.
Peterburis tegutses sel ajal mitmeid eesti seltse, korraldati kohtumisi, kõneõhtuid ja pidusid. Lektoriteks olid väljapaistvad tolleaegsed suurkujud, doktor Jakob Hurt, skulptor August Weizenberg jpt. Nendel õhtutel tutvus Lüdig pealinna eestlastega ja peagi tegi karskusseltsi „Ustavus“ juhatus ettepaneku asutada laulukoor ja asuda seda ka juhatama. Sellele järgnes veel mitmeid uusi pakkumisi, mis Lüdigi elujärge aitasid tunduvalt parandada. Siit, nagu Lüdig meenutab, algaski tema järjepidev ühiskondlik ja muusikaline tegevus, mis kestis kogu eluaja.
Peterburi Jaani kirikus tegutses tollal pastorina Jakob Hurt ja organistina Rudolf Tobias. Lüdigi soov Tobiasega lähemalt tuttavaks saada ja tema orelimängu ning improvisatsioone kuulata, pani teda sagedamini Jaani kirikut külastama. Teda hämmastas Tobiase mängustiil, see oli midagi uut, senikuulmatut. Koraalide vaba harmonisatsioon paljude dissoneerivate akordidega, vabad, peaaegu ilmalikud eel- ja vahemängud, koraalide kiire tempo, nii et kogudusel oli raske orelile järele jõuda – see kõik oli täiesti uudne. Tobias, kuulnud, et Lüdig kirikuteenistusega varasemalt tuttav on, tegi ettepaneku jumalateenistustel teda vahel asendada. Jaani kirikus oli igal pühapäeval kolm jumalateenistust, nende vahel veel matused või laulatused, nii et organist pidi hommikust õhtuni kirikus istuma. Peale mängimise kiriku jumalateenistustel tuli juhatada lisaks kiriku laulukoore ja korraldada vaimulikke kontserte. Just siit sündiski ühine aastatepikkune muusikaline koostöö ja sõprus kolme suurmehe – R. Tobiase, A. Kapi ja M. Lüdigi vahel.
Peterburis tegutsesid aktiivselt eestlaste koolid ja seltsid ning seltsidel olid oma laulukoorid, mida juhatasid mitmed meie professionaalse muusika suurkujud: Juhan Aavik, Johannes Kappel, Miina Härma, Konstantin Türnpu, Georg Hellat jpt. Oluliseks etapiks Lüdigi eluloos tuleb peale Peterburi Konservatooriumi oreli- ja kompositsiooni õpingute, lugeda tema tegevust Peterburi Jaani kiriku ja koguduse muusikaelu korraldamisel. Eriti tuleks ära märkida tema tegevust organisti, koorijuhi ja heliloojana.
1918. aasta sügisel saabus Lüdig Petrogradist Tallinna ja sai töökoha Kaarli kirikus organistina ning lisaks veel õpetajaametid mitmes gümnaasiumis. Samal ajal alustas ta koos “Estonia” seltsi juhatuse ja valitud kuratooriumiga (G. Hellat, A. Rei, A. Topman, R. Kull jt) esimese kõrgema muusikakooli rajamist 1919. aastal. Ühtlasi oli ta Tallinna Kõrgema Muusikakooli esimene direktor 1919 – 1923.
1925 – 1928 aastatel elas Lüdig Argentiinas tegutsedes Buenos Aireses, kus juhatas koore ja asutas seal ka esimese eestlaste seltsi. Olles tagasi Eestis, töötas organisti ja õpetajana Tallinnas.
1932. aastal asus elama Pärnusse, juhatas “Endla” seltsi laulukoori ning ühtlasi asutas “Endla” Muusika Osakonna (ESMO), mille koosseisuks oli orkester ja laulukoor. Hiljem juhtisid selle tegevust Peeter Laja ja Voldemar Taggo.
1934. aastal asus Lüdig elama Vändrasse. Ta töötas Vändra Gümnaasiumis muusikaõpetajana, juhatas kohalikke koore ja osales aktiivselt, nagu elu varasemalgi perioodil, laulupäevade ja laulupidude ettevalmistustoimkondades ning üldjuhina dirigendipuldis.
Lüdig oma raamatus „Mälestused“ meenutab: “Elu Vändras hakkas mulle meeldima. Gümnaasiumi tõttu elas siin palju õpetajaid, peale nende veel kaks arsti, apteeker jne – ühesõnaga maaintelligents.
Vändral oli arenenud maakoha kuulsus, millele pandi alus juba minevikus. Siin oli köstriks ja kooliõpetajaks Johann Voldemar Jannsen, siin sündis Lydia Koidula, samuti teine naiskirjanik Lilli Suburg. Vändras töötas tuntud pedagooge ja poliitikategelasi eesotsas Carl Robert Jakobson. Siin rajati kurttummade kool, mida juhatas tubli koolimees Johannes Eglon, kihelkonnakool Anton Jürgensteini juhatusel.
Vändras elades ei ole ma kaotanud kontakti meie muusikaelu keskustega, vaid alati suure huviga jälginud igat edusammu, võimaluste piirides ka ise nii mitmelegi muusikaüritusele kaasa löönud”.
Mihkel Lüdig suri 7. mail 1958. aastal Vändras ja on maetud Vändra vanale kalmistule.
1980. aastal, seoses helilooja 100. sünniaastapäevaga, omistati Vändra Muusikakoolile Mihkel Lüdigi nimi. Maja Vändras, kus aastatel 1939 – 1958 elas Mihkel Lüdig, on võetud kultuurimälestiste nimekirja. M. Lüdigi nime kannab Pärnu Meeskoor, Mihkel Lüdigile pühendatud pink avati 2020 Pärnus ning Lüdigi raudkivist monument asub helilooja sünnikohas Vaskräämas.
Ulatuslikum ülevaade M. Lüdigi elust ja loomingust on avaldatud raamatutes “Mihkel Lüdig sõnas ja pildis” (1968) ning M. Lüdig “Mälestused” (1969).
Helilooming:
Helilooja, organist ja koorijuht Mihkel Lüdig oli 20. sajandi alguses Eesti muusikaelu väsimatu organiseerija, kes nimetas heliloomingut tagasihoidlikult oma kõrvalharrastuseks. Tema loomingulises pärandis leidub väga erineva väärtusega teoseid, kuid nende paremik kuulub kindlalt eesti klassikalise muusika varamusse.
Mihkel Lüdigi tuntuimaks teoseks on 7-häälne koorilaul “Koit”, sõnade autor Friedrich Kuhlbars, mis esmalt kanti ette autori juhatusel 1923. aasta VIII üldlaulupeol. Aastast 1969 on “Koit” iga üldlaulupeo avalauluks enne hümni ja “Koidu” viimaste taktide (… taevasse tõusku me lootuse loit) ajal süüdatakse peotuli.
Lüdigi muusikale on omane lihtne harmoonia ja meloodilisus, samuti rahvuslikkuse taotlus – paljud tema originaalviisid on lähedased rahvamuusikale, kuid selle otsest kasutamist leidub vähe. Lüdig kirjutas peamiselt a cappella koorilaule, mis on ka tema kõige olulisemad tööd. Umbes 60 koorilaulust on enamik lüürilist laadi, loodus- ja armastusteemalised, parimad neist kujutavad Eestimaa looduse karget ilu (“Nõmm”, “Mänd”). Nende kõrval on helilooja sama ainestikku väljendanud ka jõulisemas stiilis (“Ühest vaiksest pühast hiiest”, “Mets”, “Põlismetsa järv”). Tuntud “Kiigelaulus” ja “Vaeslapselaulus” on ta kasutanud rahvalaulu intonatsioone ning arendusvõtteid. Tänu Lüdigi praktilisele tööle isetegevuslike kollektiivide juures on tema koorilaulud jõukohased ka tagasihoidlikumate võimalustega kooridele. Neid laule iseloomustab homofoonia, harvem imitatsioonilised või polüfoonilised kujundid, lihtsus ja südamlikkus.
Soololaulude paremikku kuuluvad tundesoojad laulud “Minu altar”, “Üks pisar veereb”, “Lapsepõlves”. Ka kümnekonnas sümfoonilises teoses pole keerulist harmooniat, ulatuslikum temaatiline arendus on asendatud pidevalt ilmuvate uute episoodidega, ka on järgitud vene muusikaklassikat. Tema tuntumad sümfoonilised teosed on Avamäng-fantaasia nr. 1 (1906) ning sümfooniline poeem “Jaaniöö” (1910).
Koostanud Kaja Saar
Allikad:
Eesti Muusika Infokeskus
M. Lüdig “Mälestused”, Tallinn 1969
“Peterburi Teataja” nr 83, mai 2020 artikkel, Jüri Trei
Vikipeedia
